V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nad
jõudsid vaikides Bernardins'i tänavani, mis oli kaunis tühi. Siin jäi dorri Claude seisma.
«Mis te tahtsite mulle öelda, õpetaja?» küsis Grin-goire.
«Kas te ei leia,» vastas ülemdiakon sügavalt järele mõeldes, «et neil ratsameestel, keda me
nägime, on ilusamad riided kui teil ja minul?»
Gringoire raputas pead.
«Jumala eest, mulle meeldib mu kollane ja punane vatt rohkem kui nende rauast ja terasest
soomusriided. Mis lõbu see teeb kõndides koliseda nagu rauakauplus maavärisemise ajal!»
«Tähendab, teie, Gringoire, pole kunagi kadedust tundnud nende sõjamehemundris
noormeeste vastu?»
«Mis kadedust, ülemdiakonihärra? Kas nende jõu, nende soomusrüü, nende distsipliini
pärast? Filosoofia ja isegi räbalates sõltumatus väärib rohkem. Meelsamini oleksin kärbse
pea kui lõvi saba.»
«Imelik!» vastas preester mõtlikult. «Ometi on tore' munder väga ahvatlev.»
Nähes, et kaaslane on mõtetes, lahkus Gringoire tema juurest, et minna imetlema
annaabi.ee 
