Tal oli ka kõige parem rüü, mis ei takistanud tal olemast turniiri kõige nõrgem osaleja. Minu õnneks sattusin ma temaga kokku ja ma sain autasuks tema relvastuse. Teistega võideldes läks mul ka hästi, aga viimase raundi võitsin ma väga napilt. Mu vastase löök oli tugev ja ma kaotasin tasakaalu, kuid mu vastane kukkus enne hobuse seljast maha. Peale seda viisin oma võidetud relvastuse linnusesse ja otsustasin võtta õppusi kohalikult raskeratsaväelaselt ning arendada oma ratsutamisoskusi. Pärastlõunal läksin oma isandaga jahile. Meil ei vedanud ja saime kätte ainult ühe hirve ja rebase. Õhtul lugesin ma oma palved ja astusin õhtusöögilauda linnuse suures saalis. Söök oli maitsev ja peale seda oli väike meelelahutus muusika, akrobaatide ja narride näol. Siis oli juba hilja ning tuli lugeda õhtune palve ja magama minna.
Turniir ei olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid. 10.Jahipidamine Jahiretkelt saadi söömalauale värsket liha, ent jaht oli ka kõrgelt hinnatud harrastus. See andis rüütlile võimaluse treenida oma hobuseid ja arendada oma ratsutamisoskusi. Mõned rüütlid pidasid jahi tarbeks erilisi jahihobuseid ning paljudel oli jahipidamine kujunenud lausa maaniaks. Enamasti oli see rüütite ainus võialus kasutada vibu. Eriliselt treenitud jahikoerad saadeti juba varahommikul välja jahiloomi välja nuuskima ja nende jälgi üles võtma. Rüütlid küttisid jahiloomi kas ratsa või jäid oma vibudega varitsema, kuni klaperjahisulased ajasid jahiloomad lärmi tehes nende poole. William Vallutaja eraldas iseedna jahapidamise tarbeks
annaabi.ee 
