"Must pedagoogika"
on otsustanud jääda oma vanematele truuks alamaks.
Siin püütakse tõestada, kui paratamatult vajalik on lapse löömine tema enda huvides. Löömise
motiivid on aga jäänud alati samaks: vanemad võitlevad lapsega võimu pärast, mille nad
omaenda vanematele pidid loovutama. Esimeste eluaastate ohustatus, mida nad ei suuda
meenutada, elavad nad esimest korda läbi koos oma lastega, ja alles nende, endast
nõrgematega koos kaitsevad nad end sageli vankumatult. On palju ratsionaliseeringuid, mida
kasutatakse siiani, õigustamaks sellist käitumist. Kuigi vanemad väärkohtlevad oma lapsi alati
sisemistel põhjustel, see tähendab enda valu tõttu, peetakse meie ühiskonnas selgeks,
kindlakskujunenud tõsiasjaks seda, et niisugune kohtlemine tuleb lastele kasuks. Tänapäeval
on täiesti tavaline kõnelda löömise, alandamise ja tahte piiramise paratamatusest, vähemalt
valitud sõnadega, nagu seda on ,,arendamine", ,,kasvatamine" ja ,,hea juurde juhatamine".