19 sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia konspekt
pingutanud ja vastandab omapoolt, et filosoofia identiteet on olla „kohahoidja“. Teisele
kriitikale vastandab ka, et filosoofia saab olla interpreet, mitte „kõrgem kohtunik“.
Kriitikas on aga üks asi, millega Habermas pole Rortyga nõus ja ei hülga seda:
mõistusemõiste (ratsionaalsuse kontseptsioon – mida me loeme ratsionaalseks). Seda peab
Habermas Kanti aegumatuks kontseptsiooniks. Ta ütleb, et Kant on loonud uue ratsionaalsuse
kontseptsiooni, mis vastandub metafüüsika ratsionaalsue kontseptsiooniga. Kanti
„mõistusemõistele“ on iseloomulikuks: formaalne (irratsionaalne sisu korrastatakse mõistuse
poolt), diferentseeritus (on teoreetiline, praktiline mõistus ja otsustusjõud, aga need kõik on
ratsionaalsuse vormid, vaid tegemist on erinevate ratsionaalsete vormidega – moraali
ratsionaalsust ei saa üle kanda teaduse ratsionaalsusele), protseduuriline (kategooriline
imperatiiv on moraalne ratsionaalsus, ise kontrollime selle kehtivust). Metafüüsika