V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kostis häälte-suminat ja pimedas
võis näha, kuidas relvad läigatasid. Clopin astus suure kivi otsa.
«Rivistu, Argoo!» karjus ta. «Rivistu, Egiptus! Ri-vistu, Galilea!»
Pimeduses tekkis liikumine. Määratu rahvahulk hakkas ennast kolonnidesse korraldama.
Veidikese aja pärast kärgatas jällegi Argoo kuningas:
«Täielikku vaikust läbi Pariisi minnes! Parooliks olgu: «Noad välguvad!» Tunglad läita
alles Jumalaema kiriku juures. Edasi, marss!»
Kümme minutit hiljem pani ratsavalve ehmatades plagama, nähes seda pikka mustade
vaikivate inimeste rongkäiku, mis liikus alla Vahetajate silla poole läbi kõverate, Turgude
linnajagu igas suunas läbilõikavate tänavate.
IV. KARUTEENE
Sel ööl polnud Quasimodol und. Ta oli parajasti lõpetanud oma viimase ringkäigu
kirikus. Kiriku uksi kinni pannes ei märganud ta ülemdiakonit, kes temast mööda läks ja
pisut pahameelt ilmutas, nähes, et Quasimodo ustele hoolega tohutuid raudriive ette lükkas
annaabi.ee 
