Vana-Rooma aristokraat
kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks] ja
rikaste plebeide [(ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja
käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning
neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul] esindajad. Keisririigi perioodil oli Rooma ühiskond
aga seisuslik, mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja
orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab
konstateerima, et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti
vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi
olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid
plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi