V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see
pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride
mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja
-tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega
mukitud saatkonna paraatsõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks
päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt Flaami saadikud, kellel
2
ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel.* Bourboni kardinalile
oli see tekitanud palju tuska: et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele
flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma
«suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad
vaibad läve ees üle ujutas.
6