Muinas-Eesti sõjandus
täpselt seletada ei osatagi. Ka sealt tuli välja hulgaliselt odaotsi. Keskmise
rauaaja odaotstele on iseloomulik veel putk, millesse pannakse vars sisse.
Valdavalt on odaotsad lehekujulised ning leht on väga väljaulatuv. Üks osa on
veel sellised, mis on väga pika ja peene kaelaga, kuid leheosa on väga väike.
Eestis on odad jaotatud üldjuhul vaid kaheks: torkeoda ja viskeoda. Paljudes
teistes keeltes on odaotste termineid rohkem. Eraldi terminid on veel jalamehe ja
ratsaoda jaoks, jahimehe oda jaoks ning ka viskeoda jaoks. Meil ei ole aga seda
vana keeletraditsiooni säilinud. Eestis on veel üks mõiste, mida oda kohta
kasutatakse, kuid seda kasutatakse väga erinevalt, kuna eesti keeles ei ole sellel
otsest tähendust – piik. Mitmes Lääne-Euroopa keeles tuleb see sõna tarvitusele
15. sajandil ning tähendab tegelikkuses pikkoda. Varre pikkus võib olla 5-6 m.
Piikidel on tavaliselt ka tagumised otsad teravad. Kasutati näiteks lahingus, kus
annaabi.ee 
