E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
255
viha või vaenu, siis jäägu see siin paigas meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see
tõstku käsi ja tõotagu sõna pidada.»
Kõik tõstsid käed üles ja tõotasid pulmas rahu pidada. Siis sõitsid nad trummide ja
pasunatega, püsse paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksid nad suure
lahingu võitnud. Kaks korda ratsutasid nad mõisa palkoni eest läbi, kus Agnes täies
pruudiehtes
teiste naisterahvaste . keskel seisis ja ratsanikkude peale vaatas. Siis jagunesid kõik
ratsanikud kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auks, ja nooremad algasid mõisa õue peal
võidumängu nüride odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogu-nesid
mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid, ja
pilkasid
kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini köhas pealtvaatajate naer, kui Hans
von Risbiter, keda Delvig odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas