E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
üles ronida ja ennast hästi ara peita. Poiss ronis üles. Seni tõusis hoovis vali kära. Jaanus
ruttas õnnetust aimates õue ning nägi parajasti, kuidas hoov ratsalistest täitus ning isa,
raskest hoobist rabatud, maha tuikus. Äkiline, hirmus viha süttis noore mehe südames
põlema, viha, mis muud ei tahtnud kui vihaalust sedamaid pihuks ja puruks lüüa.
«Sulased, appi!» hüüdis ta valjusti ja langes
82
nagu kalju, mis mäest alla veereb, selle ratsalise kallale, kes isa oli maha löönud. Ta
haaras raudsete rusikatega mehe käsivarrest ja rinnust kinni, kiskus ta ühe raksuga sadulast
välja ja sõtkus oma jalge alla. Teised jäid imestuse ja kohmetuse pärast kangeks, kui seda
Kalevipoja tegu nägid.
Vana Vahuri jõud uinus pojapoja käsivartes ja ärkas alles nüüd ähvardavalt.
Enne kui poolsurnud junkru seltsimehed kohmetusest jõudsid toibuda, kiskus Jaanus
junkru mõõga välja, astus paar sammu tagasi ja hüüdis müriseva häälega:
annaabi.ee 
