India RV pärast II MS
majandusliku ülesehitamise ning sellega seotud sotsiaalsete plaanidega. India jaotamisel
(1947) oli vabariik pärandiks saanud küll valdava osa endise Briti India tööstusest ja
maavaradest, kuid nende kasutamiseks oli vaja finantse ja põllumajanduslikku toorainet,
millest suurem osa oli jäänud Pakistani piiridesse.
Juba Teise maailmasõja lõpupäevil oli grupp India tööstureid, sealhulgas M. K. Gandhi
sõbrad Ghanshyam Das Birla ja Jehangir Ratanji Dadabhoy Tata töötanud välja nn. Bombay
plaani sõjajärgseks 15 aastaks, mis põhines segamajandusel. Seda plaani arvestas 1950. aastal J.
Nehru juhtimisel tööle hakanud Rahvuslik Planeerimiskomisjon. Suurel määral peeti silmas ka
NSV Liidu varasemaid viisaastaku plaane. Olulisel kohal olid toitlusprobleemid. Juba 1949.
aastal oli J. Nehru pöördunud korduvalt USA poole kuni kolme miljoni tonni nisu saamiseks
pikaajalise krediidi alusel
annaabi.ee 
