A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Võiks arvata, et nad on merehädalised, kes ei ole söönud
kuus nädalat.»
Isand Coquenard sisenes oma ratastoolil, mida lükkas proua Coquenard. Temale oli
abikaasa laua äärde veeretamisel omakorda abiks Porthos.
Vaevalt tuppa jõudnud, liigutas ta kirjutajate eeskujul nina ja lõualuid ning lausus:
«Oo! Oo! Kui meelitav supp!»
«Mida kuradit nad tunnevad erakordset selles supis?» mõtles Porthos, nähes suurt
anumat täis kahvatut rammu-leent, mis oli täiesti ilma rasvasilmadeta ja millel ujusid
mõned harvad praetud leivatükid nagu saarekesed mõnes arhipelaagis.
Proua Coquenard naeratas ja tema märguande peale istusid kõik kiiresti oma kohale.
Esimesena serveeriti isand Coquenard'ile, seejärel Porthosele. Siis täitis proua
Coquenard oma taldriku ja jagas juba ilma rammuleemeta jäänud praetud leivatükid
kannatamatult ootavate kirjutajate vahel.
Sel hetkel avanes kriuksudes iseenesest söögitoa uks ja Porthos nägi läbi praokil
annaabi.ee 
