Tõde ja Õigus II Terve tekst
Vargamäe Mari oleks täna ehk naerusuul magamagi heitnud, nagu polekski ta enam siin
perenaiseks, vaid tüdrukuks, mis põlves ta kunagi aina lõõritas laulda. Aga siis juhtus nõnda, et
kui lüpsik oli parajasti täis saamas, värisev helevalge vaht tõusis juba üle lüpsiku servade, tõstis
Päitsik oma mudase jala ja virutas lüpsiku ainsa hoobiga ümber, sest hommikul oli Mari jätnud
tema lõhkenud nisad rasvamata.
,,Ennem oleks võind selle piima põrsad või vasikad saada," lõpetas Mari Päitsiku siunamise ja
lisas õpetlikult juurde: ,,Seal ta nüüd on see vanainimese rõõm ja naer: piim maas ja kõik ilma.
Mine naera ja rõõmusta veel!"
Ja nõnda ei saanud Vargamäe Mari ka sel pühapäevaõhtul naerusuul magama.
XX.
Õppetöö oli härra Mauruse asutises juba täies hoos, kui Indrek jõudis sügisel linna. Nagu üldse
seni, samuti ta jäi ka tänavu pisut hiljaks
annaabi.ee 
