Härra Goriot oli olnud see, kes oli upitanud vanema tütre Anastasie de Restaud'de majja ning noorema Delphine'i Nucingenidele. Goriot'l oli medaljon, mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Kui härra Goriot teada sai, et Rastignac tema tütardega suhtleb ning neid lähemalt tunneb, tahtis oma laste kohta kõike teada. See sidus hetkega kahte naabrit omavahel. Härra Goriot küsis isegi Rastignacilt tema vesti, mille peal oli Delphine de Nucingen nutnud. Alles surivoodil taipas Goriot, et tema tütred teda väga palju ei armastanudki. Ma arvan, et härra Goriot hoolis oma tütardest liiga palju ja just see viiski ta tütred temast eemale. Goriot oli olnud liiga hea oma tütarde vastu ning täitis kõik nende soovid. Tänu sellele ei saanud aga tema tütred teada seda, et elus ei saa kõike, mida tahetakse. Delphine de Nucingen ja Anastasie
tal on goriot'ist täiesti ükskõik ja ta naine ei tule kuhugi enne, kui ta on täitnud oma kohustuse oma mehe ees. Anastasie nuttis ja oli suures shokis ja ütles et kui ta isa teaks, mida ta läbi elab, annaks ta talle andeks. · Rastignac läks delphine juurde, kes oli külmetunud ja ootas arsti, Rastignac veenis teda, läks pansioni ja lootis et Delphine tuleb järgi. · Vauquer küsis Rastignacilt surilinade eest raha ja ütles, et pansion on kogu ta elu. · Goriot oli valust ja kõigest juba väga sassis ja arvas, et Bianchon ja Rastignac on ta tütred ta silitas nende päid ja ütles: ,,Ah mu inglid!". Need olid ta viimased sõnad, isa Goriot oli täiesti meelemärkuseta. · Kohe peale seda tuli Anastasie de Restaud, kes nuttis tohutult ja ütles, et maailmas pole enam ühtegi asja, mis ta õnnetumaks teeks. Ta ütles, et ta mees
annaabi.ee 
