Johann Gottlieb Fichte
Ta
siirdus Berliini, kus pidas suure eduga avalikke loengud. Kui Preisi pealinn sai ülikooli, valiti
ta selle professoriks ja esimeseks rektoriks. [1]
Fichte oli hiilgav lektor ja esialgu saatis teda suur edu. Paraku oli teda nuheldud raske
iseloomuga tõre ja paindumatu, õpetajana karm, kolleegina okkaline ning aja jooksul
eemaldusid inimesed temast. Tema karjäär kubises tülidest ja tagasiastumistest. Enamik tema
kirjutistest on erakordselt raskestiloetavad; siiski ühel eluhetkel, mil ta arvas, et hakkab
edaspidi elatist teenima vabakutselise kirjamehena väljaspool ülikooli, sai ta maha lihtlugejale
suunatud lühikese, selge ja võluva raamatuga ,,Inimese määratlus" (1800), mis on jäänud
parimaks teenäitajaks tema filosoofiasse. Fichte suri 52-aastakselt tüüfusesse, millesse ta
nakatas ka oma naise, kes töötas halastajaõena. [2]
Johann Gottlieb Fichte filosoofilised vaated
,,Ma olen elav nägemine."
annaabi.ee 
