Oma väejuhitalenti ja sõjalist mehisust demonstreeris kuningapoeg juba 338. a. eKr, purustades Chaironeia juures teebalased lahingus, kus Philippos II- l tuli võidelda Kreeka linnriikide liiduväe vastu. Aleksander viis lahingusse Makedoonia kahest tuhandest ratsanikust koosneva ratsaväe (peale selle oli kuningas Philippose käsutuses veel 30 000 hästi välja õpetatud ja distsiplineeritud jalaväelast). Isa käsul juhtis poeg raskerelvis ratsaväe vaenlase vägede teebalastest koosneva tiiva vastu. Noor väejuht purustas teebalaste väe väga kiirelt, hävitades selle peaaegu täielikult, ning ründas seejärel juba ateenlastest koosnevat väetiiba ja tagalat. See võit kindlustas Makedooniale Kreekas ülemvõimu, jäädes samas võiduka valitseja jaoks viimaseks. Philippos II mõrvati augustis, 336 a. eKr. Aleksander asub troonile. Granikose lahing 334 a. eKr esimene tõsine lahing Pärsia vägedega.
Belgiat, Sveitsi, Austriat, Serbiat ja Bulgaariat. Sel alal kehtis Pax Romana (Rooma Rahu). Rooma sõjavägi Juba vabariigi ajal pidi iga mees (v.a. kõige vaesemad) teenima sõjaväes, kusjuures varustus tuli endal muretseda. Rooma võttis kontrolli ka vallutatud alade sõjavägede üle. Hiljem, Mariuse reformi tagajärjel asendus see palgasõjaväega. Peamine väeüksus oli leegion, mis koosnes 5000 mehest. Peajõu moodustasid raskerelvis jalaväelased. Ratsaväe ülesanne oli kaitsta jalaväge ja käia luurel. Roomlased ei rivistunud faalanksitesse, vaid väiksematesse ristkülikukujulistesse üksustesse, mis asetsesid nagu maleruudud. See andis sõjaväele paindlikkust. Roomlased pidasid strateegia kõrval tähtsaks ka sõjatehnika arendamist. Nad oli oma aja parimad kindlusepiirajad. Augustuse ajast alates koosnes alaline vägi 25 leegionist, mis paigutati keisririigi piiridele. Iga
annaabi.ee 
