Eestlaste relvastus Vabadussõjas
Tänu sellele,
et meie väeosades olid kasutusel kerged automaatrelvad, mis vastasel puudusid, saavutati
moraalne üleolekutunne, mis säilitati kuni sõja lõpuni.
Raskekuulipildujad. Sõja esimesel poolel oli meie jalaväes kasutusel olnud rasked
automaatrelvad saadud põhiliselt vaenlaselt sõjasaagina. Kõigis väeosades olnud 321
raskekuulipildujast Maxim oli 194 saadud vaenlaselt. Viimaste vähesuse tõttu oli igas polgus
formeeritud vaid üks raskekuulipildujarood või komando. (vt. LISA 4.1, 4.2)
Suurtükid. Välisuurtükivägi oli jalaväe lahutamatu kaaslane ja toetaja. Jalaväepolgud ja
nende toetuseks määratud patareid tegutsesid tavaliselt pikemat aega koos, mistõttu nad
õppisid üksteist hästi tundma, tõstes seega meie vähese suurtükiväe tõhusust lahingutes.
Rasketel hetkedel ei jätnud välisuur- tükivägi kunagi jalaväge hätta, vaid võitles viimasega
alati koos, pannes välja kõik oma võimed.