"raskekoorelist" - 1 õppematerjal

Jutuke - Õunkübarad

kellegi eest paaniliselt põgenes. ,,Inimesed?" hüüatas Halltiib ehmunult ja jooksis väikese ukse juurde, sealt kiiresti läbi pugedes ja keerdtrepist alla rutates. Kui ta oli peaaegu maapinna tasemele jõudnud, ta peatus. ,,Kas mitte seda nad ei ootagi? Ei, nii rumal ma ka nüüd pole." Selsamal hetkel kuulis ta Kira häält, kuid ta ei mõistnud ta juttu ­ see oli liiga tasane ja terav. Mõne aja möödudes kostis väljast puude raskekoorelist praksumist ja langemist ­ Elisa vaarus tagasi latva, kus avanes masendav vaatepilt, mis õhku ahmima pani: mõned nõrgemad tammehiiud lamasid purustatult maas, nende vahelt põgenevad loomad aga tormasid läbisegi teed valimata metsasügavustesse, teineteisest halastamatult üle trampides ja pimedamat soppi varjupaigaks otsides. Tõeline põrgu vallandus aga hetkel, kui tüdruku tähelepanu haakus salga nõiduslikult riietatud inimeste külge