Tõde ja Õigus II Terve tekst
Selle uima lähtumist edendas
suuresti väike ja tühine sündmus.
Peale jõulusid tuli seitsmendasse klassi uus õpilane, nimega Pajupill. Ta oli tõmmu, loperguse
näo, kandilise otsaesise, lopsakate huulte, tugevate hammaste, paksude juuste ja lüheldase
jändriku kasvuga aastat seitse-, kaheksateist vana. Kandis halli palitut, mille rapatitel heledad
neljanurgelised laigud, mis tõendasid, et siin oli midagi olnud, mis nüüd puudus. See oli nimelt
kroonugümnaasiumi õpilase palitu, mille rapatitelt eemaldatud sellekohased seaduslikud
tunnused. Ka Pajupilli pluus ja püksid tuletasid meelde kroonu õppeasutist, kus nende
omanikule oli pandud sulg sappa. Pikkamisi oli täitunud seaduslik karikas, kuni tõusis üle äärte.
Oli mitmel korral hoiatatud, oli andeks antud, aga lõpuks ometi pidi ulualust otsima härra
Mauruse inimesarmastuse asutises.
Milles oli seisnud Pajupilli süü, keegi ei teadnud seda õieti. Tema ise rääkis mingisugustest