Nimetu
tütreks, Vauquer ja Couture hakkasid
minu eest hoolitsema, ja nii ma jäingi
pansionisse elama.“
Üliõpilane Bianchon õppib Pariisis
meditsiini ning küsimusele vatsas ta nii:
„Ma elan siin, sest mul ei ole eriti raha ja
siin on odav ning ka teine üliõpilane
pesitseb siin.“
Lõpus esitasin neile siiski veel ühe
küsimuse, kuna mind hakkas ikkagi
huvitama, kes neist pansionis olevatest
inimestest elavad rantjeena.
Kõik vastasid nagu ühest suust, kõik me
elame siin rantjeedena. Me keegi ei käi
tööl ega teeni otseselt raha. Rikkamatel on
raha varem kogutud, nooremad ja
vaesemad üldjuhul saavad seda oma pere
käest.
Rantjee elu on küll mugav, aga igav. Tööl
käima ei pea, ja raha teenima ka muud
moodi ei pea. Teisest küljest, et sellist elu
elada, peab enne olema tehtud raske ja
pikk töö. Üld juhul näitab rantjeena Vautrin-kes
elamine seda, et sa oled jõukas ja rikas, või
oled kunagi vähemalt olnud. Ma veedaks