Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuspäeva kontsertaktusel Estonias
nagu mõni endine koloonia, kes jätkuvalt peab süüdlaseks 19. sajandil osaks saanud ülekohut?
Sellel alusel seistes võrdleme ennast naabritega, nii heas kui halvas. Need mured kipuvad
mõnikord olema liiga suured. Võrdlustes kipuvad asjad võimenduma.
Ärgem siiski unustagem: me saame ennast mõõta ja võrrelda ja vaagida just seetõttu, et me
seisame sirgelt kindlal pinnal.
Nooremad me seas ei teagi, et vanasti ümbritses me rannapiire okastraat. Me oleme jõudnud
22 aastaga niikaugele, et partneritega NATOs ja Euroopa Liidus üheskoos uuema ajaloo
kordust me kartma ei pea.
Eesti riik on saavutanud 22 uue iseseisvuse aastaga nii palju, et me ei võrdle enam tänast
päeva okupatsiooni või laulva revolutsiooniga. Me võrdleme end riikidega, kellele vabadus ja
demokraatia on iseenesestmõistetav.
See on õige, koguni ainuvõimalik. Me oleme ja peamegi olema oma riigi suhtes nõudlikumad.