Kui meri on tormine, siis tuleb appi merekarude elutarkus ja taltsutatakse ka kõige tormisem meri, kuid see ei pruugi alati õnnelikult lõppeda: palju häid rannaküla mehi oli jäänud merele oma viimast und nautima. Räägitakse ka veidi talupidajatest tegemistest metsa inimestest. Tondioja, lootustandev arenev talu oma heade mõisamaadega. Raamatust tulebki välja kaks erinevat inimrühma: metsainimesed ja rannainimesed. Mõlemad ei saa teise kandi inimeste tegemistest päris aru, kuid on ka asju, mis on igal pool ühised: käraka tegemine ja naised. Niikaua kuni ema veel Turjal elas polnud elul väga vigagi, kui meri andis siis elati paremini, kuid kui kala ei näkanud, siis elati kehvemalt, üks oli kindel: elamisväärne oli see elu Turjal koguaeg. Peale ema surma hakkasid asjad vaikselt karile jooksma, majja tuli uus perenaine, kellega polnud algusest peale
tema asigi. Ainult tugevam piibukiskumine või pikk mere ääres seismine, märkamata piibu kustumist, lasevad aimata tema ,,murede valulikkust." Turja Laas tunnistab: ,,Rumal õpib elukoolis, aga kes enne õppinud, sel jääb mitu nuhtlust nägemata." Oskust oma eluga rahul olla õpetab Turja Laas ka noorematele: "Ega inimene pole tulnud siia maamuna otsa oma sisikonda täis ajama [], kui on siis sööme jälle []." Rannainimesed elasid väikestes tagasihoidlikes majakestes, kuid nendes oli olemas kõik eluks vajalik. Kümmekond väikest madalat eluhoonet, pukktuulikud, võrgumajad, aidad, meremudaga vooderdatud laudauksed ja veest lakutud ning jääst hööveldatud kaldakivimürakad: niisugune oli tüüpiline rannaküla, kus toimetasid oma toimetusi karmiilmelised, mõtlikud taadid ning kipuvad maailma meredele ja mandritele noored.
annaabi.ee 
