võitlus iseenda olemasolu eest annab kunstile alistuva toime. Kui inimene eemaldub sellest maailmast, kaovad ka need mõisted, sest need tulenevad inimeselt, mitte looduselt kukuvad ära igasugused arusaamad ilust ja kunstist. Edukus seisneb lihtsuses, täpsuses ning lühiduses. Analoogilised reeglid kehtivad ka tänapäeva poliitikas ja kõiges selles, mida nimetatakse masside poolt kunstiks. Ranciere on öelnud: ,,kunsti on määratletud aktiivse vormiandmisena passiivsele materjalile ja rarhiaga, kus aktiivsed mõistuseinimesed valitsesid passiivseid materiaalseid inimesi". Just massid on valmis alluma poliitilistele eesmärkidele, mis kujundab nende meelelist raamistikku. Nõukogude kunstis suutis kunst muutuda üsna üksluiseks ja samas ka ühtseks, mis seisnes ühtse kunsti meetodi tarbimisega. See tõi traditsioonilise kultuuri hävingut ning isolatsioon maailma kultuurist