Hiina ja Tiibet
Trisrongdetseni ajal 755-797. Tollal kutsuti tiibetisse ka india munk Padmasambhava, kes
levitas esoteerilist vajrajana- budismi ja asutas 765 Samye kloostriülikooli. Aastal 779 vana
Bö- usund muutus ametlikult teisejärguliseks ja budismist ning selle Vajrajana suunast sai
peausund. Kuningas Munetsenpo üritas luua mingisuguse sotsialistliku ühiskonna tasandades
võrdsustades kõikide omandi kolm korda, siiski tema üritus ebaõnnestus. Rahu ja piirilepe
sõlmiti Hiinaga 822 kunigas Ralpaceni valitsusajal. Kuningriigi lagunedes 9. saj jagunes
Tiibet väikesteks feodaalseteks vürstkondadeks. Kloostrisüsteemi elavnemine ja õpetuse teine
levimine said alguse india päritoluga munk Atisa (980-1054) juhtimisel. Kloostrid tõusid
kultuurielu võtmepositsioonile ja tõrjusid välja majandusliku elu põhimõtted võistluses maa
aadelkonnaga. Hiinlaste ja Hindude eeskujule põhinev Kalacakra- ajaarvamine sai alguse
aastal 1027.
Tiibet aastatel 1959-1990
Peale 1959
annaabi.ee 
