E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Rüütlid murdsid
veriseid sihte nende ridadesse ja raiusid üksikud salgad viimseni maha. Aga kõik need salgad
langesid selsamal paigal, kus nad seisid ilma sammu taganemata, ja kes vähe suutis, see
kiskus
ühe vastase surma kaasa.
Kaugelt suurem jagu eestlasi, nende hulgas peaaegu kõik vanemad, kattis verist,
truudusetut, siiski armastatud isamaa pfnda oma kehadega. Tasuja -- nüüd mitte enam
kardetav mässutõstja ning raliva vabastaja, vaid õnnetu, surmaotsiv talupoeg Jaanus -- nägi
kohe, et siin enam mingit võidulootust üle ei jäänud. Ka tema südames olid kõik lootused
kustunud, kõik oli tühi, külm, ja kole.
«Vennad!» hüüdis ta, ja tema mehine hääl kõlas viimset korda oma täie jõuga, tema silmad
särasid üleloomulikul läikel, «vennad! Siin ilmas pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub
surm . . . näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!»
annaabi.ee 
