E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Nad naersid?»
«Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi . . . »
«Orjad siia!» hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku.
«Viige need lurjused talli!» käskis noor lossihärra mürisevalt. «Kummalegi sada hoopi
vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!»
Värisevad pahategijad viidi ära.
Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. «On. see kõik
sõnasõnalt tõsi?»
«Viimne kui sõna!» tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües.
«Käsi!» Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema.
«Mis lugu see oli?» küsis üks uudishimuline võõras.
«Lugu, millel lõpp veel tulemas on,» vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. «Talupojad on
mind teotanud. Nad on minu orja peksnud -- see on teotus! -- Ja jumala eest, mina seda ei
kingi.»
«Mis jutt see on? Kuidas võisid talupojad sind teotada? Sinu omad talupojad?» küsisid
külalised imestades.