Pärisorjast peremeheks
ei suutnud tasuda- jäädi võlgu ja nälga. Kuna talupojad olid
suuresti, siis öeldi neile, et nad ei tohi maalt enne tagasi
maksmist lahkuda- nii tekkis sunnismaisus. Seejärel hakkasid
mõisnikud kutsuma talupoega juba enda omandiks. Nüüdsest
võis neid osta, müüa, vahetada ning ka peksta- kodukariõigus.
Talupoegadele seati mitmeid koormiseid, mille hulka kuulusid
andamid, mis tähendas enda saagist kindla osa ära andmine.
Veel oli pidid talupojad tegema teotööd, mis koosnes raskest
rakmeteost, kus talupoeg pidi mitmeks päevaks mõisa minema
hobusega. Oli ka kergem variant- jalategu, kus talupoeg läks
ilma hobuseta jalgsi mõisa tööle. Lisaks pidid talupojad käima
mõisavooris, mille käigus toimetas talupoeg suurde linna või
sadamasse vilja, liha ja hiljem ka viina. Talvel käidi metsas puid
lõhkumas ja mõisa toimetamas, sellel aastaajal just seetõttu, et
järved ja jõed olid jäätund ja vahemaad olid lühemad.