härja, vehmri, nelja ratta ja hundina (Miitsari täht). Legend räägib, et vanasti läinud talumees Peedu vankriga ja selle ette rakendatud härjaga läbi metsa. Metsast kargas välja hunt, kes tahtis härga ära süüa. Vanadel eestlastel oli töö nii au sees, et ka hunt ei tohtinud härga maha murda. Taevataat tõstis talumehe koos vankri ja härjaga hoiatuseks taevasse ning pani hundi härja kõrvale rakmeisse. Hunt ei tahtnud koormat vedada ja hakkas metsa poole kiskuma, mistõttu on tähtkujus härg peremehe ja aisa ühendusjoonelt kõrvale tõmmatud.
lõpplahendust sisaldavat) kompositsiooni pole, siin toimub "Browni liikumine" juhuslikke assotsiatsiooni pidi. Tüüpilised valetamisnaljad on Münchhauseni-jutud jt. jahimehejutud: sabapidi puu külge naelutatud hunti pekstakse ja ta jookseb enda nahast välja; kirssidega tulistatud ulukil kasvab kirsipuu sarvedeks pähe; poolekslõigatud koer või hobune pannakse valepidi kokku; jahimees tirib end juukseidpidi soost välja; hunt sööb rakmeis oleva hobuse, satub süües ise aegamisi rakmeisse ja jääbki sõiduloomaks. Vale- ja absurdinalja vist kauneim esindaja on juturegistreis numbri AT 1960 alla koondatud "suurte asjade" tsükkel. Siin toimub ohjeldamatu fantaasiamäng maailma mõõtmetega, asjade suurusvahekordade jm. omadustega. On nt. suur härg, sellel istuvad kolm venda -- üks sarvel, teine seljas, kolmas sabarootsul; hakkavad härga jootma -- härg joob tohutuis kogustes; tuleb suur
annaabi.ee 
