"Vari" J.Liiv
tühjusega, kui sealt kõle sügisetuul vingudes üle puhub ja liiva sinna-tänna keerutab
kuni narudega kaetud aknaauguni, kuni paljaks, varatuks jäänud roovikulattideni.
Tühi, tühi huu, huu! laulab tuul, nagu hakkaks temalgi siin igav, ja ruttab üle soo
kaela kuusemetsa, kus koguni mõnus on mühiseda. Siin, see on lõuna pool küljes,
kuhupoole on ka saunade aknad-uksed, on liivaku looga rõnga seespool linna
kaevunud veesopikesed, mõnel koguni rakkedki ning kook peal, see on teivas pika
raudnaelaga. Natuke ülemal, looga kõveral turjal, juba selgel liivakul, seisab ilmatu
suur kõrge kivi, mille üks nurk õige pikk on. See on kaunisti hobuse pea nägu ja vanast
köietükist on talle päitsed tehtud, mis tunnistab, et siin ka lapsi on. Mõnigi sohu
visatud saapapea, kausitükk, vikatikand kõlbab nii mõnusasti mänguasjaks ja neid
näikse kivi ligidal küllalt.
See on kõigele vallale kuulus linn Kukulinn.
4
annaabi.ee 
