"Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks," mäletab Tõrs. "See saar on kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik." Ametlikult avas vabadusvõitluse muuseum uksed 1994. aastal. Selle juurde pääseb üle valvetorniga rippsilla. Maja ees ilutsevad kahurid ja tankid, näiteks Teise maailmasõja aegne Soomest pärit õhutõrjekahur, naabruses asuvast järvest välja tõmmatud raketivanker, Vene luuremasin, Vene sillatank ning 70 sõdurit mahutav soomusmasin, mis liigub nii maal kui vees ning millega saab sadamaid süvendada. Majas leidub püsse, kiivreid, medaleidordeneid ning Pagari tänava keldrist toodud rauast piinatool. Raamatudvoldikud on laotatud Kadrioru lossist pärit musta värvi presidendiametilauale. Tõrsi kätte sattus see laud tükkidena. Tõrs ei söanda oma saarelt päevakski lahkuda
esmaülesanne oli tagada sõjaaja vajadused. Sildade projekteerijad pidid küll arvestama nõukogude sõjaväe rasketehnikaga, kuid midagi väga erakordset see siiski ei sisaldanud. 1970. ja 1980. aastatel kehtinud ehitusnormide järgi tuli sildade projekteerimisel lähtuda kahest etteantud numbrist. Neist esimese puhul oli tegemist 60-tonnise tankiga, arvestuslik koormus 12 tonni meetri kohta. Teine militaarvahend oli 80-tonnine raketivanker, teljekoormusega a` 20 tonni, telgede vahekaugus tsentrist 1,2 meetrit. Miks selline suurehitis just Tartusse otsustati rajada? 1977. aastal Leningradis valminud projekt oli tõeliselt suurejooneline. Töömahu ja ehitusmaksumuse poolest tegi uus sild silmad ette enamusele nõukogude perioodil Tartusse rajatud suurehitistele. Uue silla projekteerimise ja ehitamise näol oli tegemist linna toonase juhtkonna kinnismõttega, mis suudeti oskuslikult vajalikes instantsides ära kaitsta
annaabi.ee 
