1944
loomulikult tõusis esile armuleek. Klišee, mida pärjas veel juhuslik fakt, et
naise venna tapja oli veel ka naise pere kogemata küüditanud. Jäin
mõtlema, kust nii palju paha ühele süütule näivale tegelaskujule peale sai
määrida, küllap oli tugev mänedžeritöö.
Klišeedest pakataval sõjafilmil ei puudunud ka kaasaskäivad kergemad
möödapanekud. Sinimägede kaevikud olid kahtlaselt heas seisukorras
arvestades tohutut raketirahe, mis oleks pidanud selle lööma mässavaks
mereks. Lahing, kus vahetus vaatenurk saksa armeelt punaarmeele oli
tegelikuses kordades võimsam ning Gulagi ähvardus tundus antud aja
kontekstis kohatu, arvestades fakti, et sel ajal ei tuntud sunnitöölaagrit
veel nimega Gulag. Need pisivead häirima ei jäänud, see eest jäi filmi
lõppedes veidi tühi tunne sisse, kuna linateos hoidus liigselt võtmaks
seisukohti. Puudus kindel sõnum. Vajaka jäi psühholoogilisest analüüsist
annaabi.ee 
