Kõrboja peremees - kirjand läbi Anna silmade
vesta, nagu vanad tuttavad. Kuid ennem õhtust pidu, tuli heinalistele veel süüa
pakkuda ja sauna teha. Aidata Madlil katelt kütta ja rohtu kitkuda.
Õhtu saabus ja maale langes kaste. Päikese kuma oli veel selgelt näha. Sättisin veel
laternad ja lindid ülesse ning võtsin ka kodujuurest raketid kaasa, et keegi neid hiljem
laseks.
Lõke oli juba süüdatud ning oligi aeg rakette lendu lasta ning leidsin selleks ka õige
inimese-Villu. Läksime koos lootsikusse, ühes meiega raketiloosung. Villu aerutas
jõudsalt, vaikisime suhteliselt kaua. Kumbi ei öelnud sõnakest, alles hiljem tegin
jutuotsa lahti. Sosistasime, sest tundus, nagu kaldalt kõik inimesed kuulsid, sest kõik
oli hirmus vaikne. Aga mida rohkem järve keskele jõudsime, seda halvemini meid
kaldale kuulda oli ja võisime üsna valjult rääkida, ilma, et keegi meid kuulekski.
Rääkisime maast ja ilmast. Kuid siis tuli kord, et pidime Villuga kohad vahetama, sest
mina rakette lasta ei tahtnud
annaabi.ee 
