19 sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia konspekt
seisneb selles, et eriteadused kannatavad.
On kaks teed: on evolutsiooniline käsitlus – nad need meetodid võitlevad omavahel; parem
võidab – see ongi siis kõige parem, s. t. osutab üldteaduste universaalsuseks. Windelband aga
leiab, et selline darvinism pole hea ning ta eelistab selle asemel, et igal meetodil on oma
legitiimne rakendusvaldkond (anab tähendusliku tulemuse); kui ta neist piiridest väljub, siis ta
hakkab meid eksitama; igal meetodil on oma legitiimne rakendusvalkond – eriteaduse
ülesanne pole tegeleda piiride rakendamisega, kasutavad oma legitiimsust nii palju kui
saavad; metodoloogiline kaalutlus on filosoofia ülesanne. See on filosoofia identiteet, aga
milleks on seda vaja? Windelbandi mõte on, et kui need piirid on paigas; siis tänu sellele
saame teadvuse kasvu ning vastupidi, kui meetodid suruvad teineteist välja, siis teadus ei
kasva. Meetodite tasakaalustamine piiride olemasolu tähendab, et teaduslik maailmavaade