Ta kujunes raskestijuhitavaks hiidministeeriumiks. Põllumajandusministeeriumi esindasid koha peal administratiiv rajoonide täitevorganite koosseisus mitmesuguste nimetuste all tegutsenud põllumajandusosakonnad. Planeerimisküsimustes oli Põllumajandusministeerium sõltuvuses ENSV Plaanikomiteest. Poliitilise juhtimise tippisikuks oli EKP Keskkomitee põllumajandust koordineeriv sekretär, kelle käsutuses oli põllumajandusosakond. Samasugused allüksused olid partei rajoonikomiteede juures. Juhtimisfunktsioonid olid antud ka masina-traktorijaamadele (MTJ), kuigi need olid sisuliselt põllumajandust teenindavad ettevõtted. MTJ-e asuti rajama 1941. aastal, 1945. aastal oli neid 24, 1950. aastal 56 ja lõpuks 69. Aastatel 1950-1952 olid MTJ-de juurde moodustatud poliitosakonnad, mis pidid aitama äsjarajatud kolhoose poliitiliselt juhtida. Seejärel viidi MTJ-de koosseisu ka põllumajanduslik nõuandetalitus, agronoomid ja zootehnikud. 1958.
(varem Põllumajanduse Rahvakomissariaat). Samaaegselt toimus kolhooside juhtimine ja valitsemine ka ainuvalitseva kommunistliku partei kaudu. Igas kolhoosis oli oma parteiorganisatsioon, mille eesotsas oli kohalik parteisekretär. Reeglina pidid kõik kolhoosiesimehed ja kolhoosi juhtkond kuuluma parteisse. Kohalik parteisekretär oli kolhoosiesimehe jaoks partei liinis ülemus. Parteisekretär vastutas kolhoosiesimehe tegude ja ettevõtmiste eest ning andis aru vastavates partei rajoonikomiteede põllumajandusosakondades, kes omakorda vastutasid liiduvabariikide partei keskkomiteede põllumajandusosakondade ees, keda omakorda juhtis ja valitses NLKP (varem ÜK(b)P) Keskkomitee põllumajandusosakond. Selline mitmekordne ja mitmeastmeline juhtimine oli omane kogu Nõukogude Liidu majandusele. [redigeeri] Kolhoosid pärast stalinismi Algul olid kolhoosid väikesed. Partei arvates pidi kolhooside ühinemine rikkuse tooma ja siis sunniti
annaabi.ee 
