Hinnang Eesti ühiskonnale sotsiaaleetiliselt positsioonilt
Koos taasiseseisvusega tuli 1990ndatel tuuesti hakata üles ehitama oma riiki. Ülesanne oli suur ja
vastutusrikas, valida tuli õige tee. Läbi raskuste, tõusude ja mõõnade on Eesti majanduslikult jõudnud
vanadele lääne-euroopa riikidele kannule. See pingutus on nõudnud lõivu sotsiaalsüsteemilt ja jätnud
ühiskonda oma jälje.
1980ndate lõpus algas Eestis elatusallikate struktuuri muutus ja üleminek algtoodangule põhinevast
ühiskonnast töötlevale tööstusele ja teenindusele rajanevasse ühiskonda. Kui mujal Euroopas toimus
üleminek aastakümneid, siis Eesti tegi suurema osa muutustest läbi esimese kümne aastaga. Kiired muutused
elatusallikate struktuuris tõid endaga kaasa struktuurse töötuse. Noorem elanikkond suutis muutustega
suhteliselt hästi kohaneda, kuid pooled 45-60-aastased jäid töötuks. Pensionärid pidid leppima minimaalse
elatusrahaga, mis ei lubanud neil nautida uusi tarbimisvõimalusi. (Malvet, Mikkola, 1998, 27-28)