Keskaegne Liivimaa
Põhja – ja Lõuna-Eesti murreteks. Alamsaksa keel domineeris
poliitikas, kaubanduses ja keerulisematel käsitööaladel. Ülemsaksa
keel oli kirjakeel. Ladina keel oli kiriku, parema koolihariduse,
teaduse ja kaugemate välissuhete keel. Positsioon inimesel
ühiskonnas tingis ka sellele, millisele keelele ta oma elus põhendus.
Keskaegse Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus “sakslasteks”
ja “mittesakslasteks”.
Linnused:
Esimesed kindlustatud tugipunktid rajaisd Saksa- Skandinaavia
vallutajad juba ristisõja käigus. Enamasti rajati muinaslinnuste
kohale. Linnused olid keskaegsel Liivimaal nii sõjalised tugipunktid
kui ka võimu – ja halduskeskused. Peamiseks linnuste ehitajaks oli
Saks ordu, kellel oli umbes 60 suuremat kindlustatud punkti. Eesti
aladele püstitati 17 suuremat tugipunkti. Ka vasallid püstitasid
endale linnuseid. Kuna linnused olid võimukeskused pöörati seal
tähelepanu esinduslikkusele ja esteetikale. Talupoegadel oli