Keskaegsed võitlustehnikad
Kõige levinum turvisetüüpidest oli Rõngasturvis. Kuna selline turvis
kaitseb lõikehaavade eest aga ei kaitse luumurdude pärast, on relvad brutaalselt rasked. Rüütel sai osaleda
maksimum 4-5s lahingus, seejäral oli ta kas surnud või lihtsalt invaliid. 13l sajandil hakati kasutama
uuesti plaatturviseid, kuna nad peatavad löögi täielikult, erinevalt rõngasrüüdest kuid rõngasrüüd jäid veel
püsima. Kuna rüütlid olid eelkõige ratsaväelased siis võitlustehnika põhines raiuvatel hoopidel suunaga
ülevalt alla. Selliste löökide puhul sai võrreldes roomlastega, kehva füüsilise tervisega rüütel kasutada
relva inertsi ja massi löögi mõju suurendamiseks. Ainukesed, kellel mõõklemiskunst oli rohkem
arenenud, kui rüütlitel olid slaavlased, viikingid kes sõdidid põhiliselt jala ning sellest olid ka tingitud
parem füüsiline vorm. Erinevalt roomlastest ja Bütsantsist, orienteerusid nende rahvaste lahingumeetodid
sõduri individuaalsele lahingus.
15-16saj.