* aga mõnedes sõnades on ka h boheemlus, muhameedlane · Sõna lõpus on enamasti hh: krahh, almanahh, tsehh, tsehh Aga ka h: aitäh, nonoh, tohoh, säh 3. i ja j Silbi alguses on j, silbi lõpus i sa-jab, ma-ter-jal, ports-jon sai-ad, ma-te-ri-aal-ne, mis-si-oon * Erandlik on lühike sisseütlev: majja, ojja, tujju, ajju * Tegijanimi (tunnus ja) Käi/ma + ja = käija, müü/ma + ja = müüja, raiuma + ja = raiuja III Häälikuühendi õigekiri Kaashääliku- ehk konsonantühendis on kaks või rohkem järjestikust erinevat kaashäälikut. Täishäälikuühendis ehk diftongis on kaks järjestikust erinevat täishäälikut, mis kuuluvad ühte silpi. Nii kaashäälikuühendis kui ka diftongis kirjutatakse iga häälik ühe tähega: börs, bors, mõtlik, linlane, lõplik, kümned, kausjas, kaunid. Erandid: 1) l, m, n, r järel on ülipikk s kahekordne:
Ohvriks sobis münt, mis pandi puu õõnsusesse, riideriba, mis seoti puu oksale või mõni toiduohver. Toiduohvriks võis olla pala uudseleivast, kausitäis värsket leent tapetud kodulooma lihast jne. Hiite ja pühapuude pärimustele on väga iseloomulik motiiv, et see, kes püha puud või metsatukka rüvetab, tabab mingisugune karistus. Tüüpiline on, et tal kas hukkuvad kariloomad või ta haigestub. Mõnikord on hiiepuude raiumine muistendi kohaselt toonud kaasa raiuja surma. Folkloristid on täheldanud muistendites aja jooksul toimunut huvitavat muutust. Olukorras, kus rahva usund kujutas endast poolkristliku segausundit, hakkasid endised tabu põhjendused rahva mälus ununema. Kuid veendumus, et pühapuud ei tohi rikkuda püsis alal. Nii leiti vanale puutumatuse keelule uusi, oma ajale sobivaid põhjendusi. Näiteks on vanemate kirjapanekute järgi peetud pühapuuks Sipa pärna Märjamaal. 20
annaabi.ee 
