Tõde ja Õigus II Terve tekst
Rõõsaga joodetud,
sulab otse suus, tutvuskaup..."
,,Pole minu maitse," vastas Tigapuu.
,,Nii siis põrsas? Kaks?"
,,Aitab ühest."
Seda öelnud, pöördus Tigapuu Indreku poole ja kaebas:
,,Seal ta nüüd on: astud sisse sõpra otsima, aga selle asemel pead sööma hakkama. Hale meel
sellest vaesest vanainimesest, kel kari lapsi toita. Seisab ja vahib siin umbses ruumis oma leti
taga ja ootab, et tuleks ometi ükski, kellele oma põrsast või vasikat pakkuda, sest muidu läheb
kõik raisuks, ja kus selle kahju ots siis! Sest seapraadi ja hapuid kapsaid oskab ta tõepoolest
valmistada, nagu mitte ükski teine kogu linnas. Ja tema juures ei maksa see peaaegu mitte
midagi. Jumalamuidu annab oma tuttavatele. Sest kui ta võtab oma viisteist, kakskümmend
kopikat, siis oled sa ka otsani täis. Aga mis on viisteist, kakskümmend kopikat niisuguse
keretäie eest. Otse piinlik on talle vastu ajada, kui ta küsib, mida soovid. Ei aita muud, kui istu