Hamlet, Terve Raamat
kel süüd, see hulluks, süütu võpataks
kõik kõrvad silmad tõega hämmastuks.
Kuid mina, lurjus tuim, siin norutan
kui uneleja, teoks kes võimetu,
ei sõnagi ma paota kuningast,
kelt tema kallis elu ja kõik vara
on röövit neetud moel. Kas argpüks olen?
Mul tuvi maks, ses puudub sapp, et äng
mind kõrvetaks. Sest muidu raisakulle
ju ammu selle orja raipega
ma nuumand oleks. Rõve kaabakas!
Sa autu, julm ja kiimas kaabakas!
Mind eeslit! Tore lugu küll, et mina
poeg, kelle kallis isa mõrvati,
kel kättemaksu taevas õhutand,
kui hoor siin sõnadega südant paotan
ja kukun vanduma kui köögitüdruk,
kui ehtne libu! Ptüi!
annaabi.ee 
