Eesti keskaeg
Surmatants oli tollal
levinud moraliseeriv, elu kaduvustja inimliku alpuse tühisust
meelde tuletav motiiv. Kõigil meil on üks elu ning kõigil lõpeb
see kunagi ja pahatihti väga ootamatult; ärgem raisakem siis
seda tühjale-tähjale.
Kirik käsutas ära rahva iha hingeliste elamuste, kõlbelise puhtuse, imede järele. Paljudes kirikutes demonstreeriti usklikele
imettegevaid pühakusäilmeid, mitmel pool Eestis tekkis palverännakukohti, kuhu koguneti oma haigustele ja hingehä -
dadele leevendust saama. Ja usk tegi imesid. Enamikule eestlastest olid taolised asjad ja elamused tollal siiski veel
annaabi.ee 
