Merekass toitub peamiselt merepõhjast leiduvatest asukatest mereussikestest, limustest ja vähilaadsetest ning muudest selgrootutest. Suuremad isendid söövad ka surnud kalu ning peajalgseid. Astelrai suu asub pea alumisel poolel. Paljunemine Astelraide paljunemisest ei ole palju teada. Kindel on, et emane toob suvekuudel ilmale 4 12 maimu. Pojad sünnivad hiliskevadel või varasuvel ning on sündides umbes 18 cm pikkused. Vaenlased Kalurid sattudes kalurite võrku, rebivad kalurid railt astla ning viskavad sandistatud kala vette tagasi. Vasarhai see kala sööb väiksemaid astelraisid. Ühe hai sisikonnast on leitud isegi 50 astelrai astelt. Huvitavad faktid · Merikassi maks moodustab tema kehast 15% ning maks sisaldab 67% rasva. · On teada üle 100 liigi astelraisid. · Mehhiko rannikul kogunevad astelraid merepõhjas paiknevatesse süvenditesse, mida kutsutakse raiurgudeks. · Astelrai mürk võib ujuja halvata, põhjustada raskeid ning valulisi
in its mitochondria, which serves to slow down the accumulation of potentially harmful lactate within its cells. Nagu ka teised liigid tema perekonnas, suudab ka marmorrai toota tugevat elektrilaengut läbi ühe paari elektriorganite, ründeks ja kaitseks. Iga organ koosneb 400-600 vertikaalsest sambast, igas sambas on hoidla milles on umbkaudu 400 tarretise laadset "elektroplaati" mis põhimõtteliselt töötab nagu üks patarei. Sellelt railt on mõõdetud 70-80 voldine elektri laeng, ning maksimaalne võimalik elektrivoolu laeng arvatakse olevat ligi 200 volti. Elektrilaengu tugevus väheneb seda rohkem mida rohkem rai väsib. Eksperimendid in vitro on leidnud, et närvid mis innerveerivad elektri organit lõpetavad funktsioneerimise alla 15 °C temperatuuril. Nagu vee temperatuur looduses regulaarselt langeb alla selle piiri, siis on võimalik, et rai ei saa kasutada seda organit sellel ajal talvel
annaabi.ee 
