V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tõusis kole ulgumine, kus segunesid kõik keeled, murded ja hääldamised. Õnnetu skolaari
surm sütitas rahvahulgas vihalõõma. Tunti häbi ja viha, et üks küürakas neid nii kaua
tegevusetult kiriku ees tule all hoiab. Raev aitas leida redeleid ja uusi tõrvikuid ja mõne
minuti järel nägi ehmunud Quasimodo, kuidas see kole sipelgapesa igalt poolt hakkas
kirikut ründama ja üles ronima. Kel redeleid polnud, võtsid appi sõlmilised köied, kellel
köisi polnud, ronisid raidkujudest kinni hoides ülespoole. Mõni riputas ennast teise kaltsude
külge. Polnud mingit võimalust seda meeletuse kasvavat tõusu seisma panna. Vihased näod
põlesid metsikult, mullakarva laupadel voolas higi, silmad välkusid. Kõik need vastikud ja
inetud lõustad piirasid Quasimodot igast küljest. Paistis, nagu oleks mõni teine kirik
Jumalaema kiriku vastu välja saatnud oma gorgod, penid, oma lõustad, deemonid, oma
kõige fantastilisemad raidkujud
annaabi.ee 
