pärinevad tsistertslaste kloostrikirikutest ning mida on kasutatud üksnes veel Hiiumaal Pühalepas. Hoone kolmeastmelisus annab selle välisilmele kauni ehitusliku kompositsioonirütmi. Ainsateks arhitektuuriliselt rõhutatud kohtadeks kiriku välimuses on silmapaistva hoolikusega tahutud raiddetailid, eriti portaal. Need on meistrimärkidega, mida kohtame ka Karja kirikus. Ilmselt on osa kiviraidureid töötanud mõlema kiriku ehitusel. Kuid siiski puuduvad silmapaistvalt puhta töötlusega raiddekooris peaaegu täiesti skulptuurid ja taimmotiivid, mis on iseloomulikud ligikaudu samaaegsetele Karja ja Pöide kirikule. Lääneportaali uks on osaliselt säilinud 1617. aastast. Kiriku akende stiilipuhaste varagootiliste raidraamistike puhul on nähtud seost Lääne- Euroopa katedraaligootikaga. Kiriku vähesed kitsad aknad, võlvidele viiv kitsas müüritrepp ja süvendid riivpalgi kinnitamiseks viitavad hoone kaitsefunktsioonile. Nimelt on vanemad Saaremaa
Järva-Peetri: Järvamaa noorim kolmelööviline kodakirik oli rahvapärimuse kohaselt püstitatud Koeru meistri poja poolt. See rahvapärimus lubab oletada, et juba 14. saj. oli ka siinse päritoluga võimekaid meistreid. Kaudselt tõendavad seda ka Järvamaal traditsioonilisteks kujunenud arhitektuurivormid. Uued vormid: varem domineerinud lai kesklööv mõjub mahukate võlvitugede tõttu kitsamana ja külglöövid suhteliselt avaramatena. Raiddekooris on abstraktselt üldistatud vormid, mis väljenduvad ümarsammaste kapiteelides ja külgseintel vööndkaari toetavates pikkased rippkonsoolides. Põhja-Eesti: Sakraalarhitektuur Harju-ja Virumaal arenes enne 14. saj. keskpaika Lääne-ja Kest-Eesti omast erinevalt. Poliitilise olukorra pärast tuli leppida vähenõudlike puitkirikute ehitamisega. Virumaal ei ehitatud sel perioodil arvatavasti ühtegi suuremat kivikirikut. Erandiks on varemetes Maarja kabel Viru-Nigulas
annaabi.ee 
