Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle
nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski
väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva
sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk
nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva
tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta
maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi
maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja
lagunenud varemetest mööda linna poole. Tee seisis täna veel tühi kui muidu, ja tuulevuhin
puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi
täiearulised inimesed hetkel
annaabi.ee 
