Sissejuhatus Eesti ja Seto rahvausundisse
Tuleb arvestada, kui palju võib tekst
olla koguja poolt muudetud. Mida fragmentaalsem on mõni lause või teade, seda
suurem on tõenäosus, et see ei ole üle kirjutatud või ilustatud. Mida ilukirjanduslikum,
seda kahtlasem. Autentsusele viitab ka murdelisus.
Varasemad kirjeldavad publikatsioonid – Forseliuse raamat eestlaste
ebausukommetest (1680). Hupel (1774-1782), Luce (1827), Holzmayer (1873-1881),
Kreutzwald.
Kirjalikud allikad – väljastvaatlejate teatud rahvusundite kohta. Muinasusund:
Keskaeg, 1428 Riia provintsiaalkirikukogu, 1519-1521 Saare-Lääne piiskopkonna
visitatsioonimaterjal. Varauusaeg: B. Russowi kroonika (jaanipäeva, usutualitused
Pirita kloostri juures), jesuiitide materjalid + A. Possevino. Rootsi aeg:
Kirikuvisitatsioonide materjalid, nõiaprotsesside materjalid.
Arheoloogilised materjalid – Kalmed ja matmiskombed, kuidas maeti, mida kaasa
pandi, pühakohad. Paiknemisanalüüs, kaevamistulemused. Arheoloogilised leiud, mida