Eestlane olla ei ole uhke ega hea
küll head meelt tunda. Uhkus on hukutav, eriti siis, kui see pole põhjendatud.
Kui saaks, tuleks uhke olla oma keele, rahvustunde ja riigi pärast. Kuid nendest kolmest
saame oma uhkuse alla seada vaid keele. Sest eesti keel, mille saime hoolimata sakslaste
põlgusest, on siiani säilinud. Kahjuks aga sellegi hulk väheneb iga aastaga üha enam. Eestlane
tahab saada edukaks, minna välismaale kooli ja tööle. Unustatakse meie keel ning võib-olla
isegi meie riik. Siit jõuame aga rahvustundeni.
,,Meil on see rahvustunne kadunud, kujundlikult tundub välismaa parkett mõnusam, kui
kodumaa muld," nagu ütles Eesti kirjanik Hando Runnel oma kirjutises. Inimesed lähevad
suurima südame rahuga Eestist ära, unustamata kui palju vaeva meie esivanemad nägid, et
saada meile oma riik. Riik, kus elaksid rahulikult ja õnnelikult nende järeltulevad põlvkonnad,
kes oleksid uhked ja jääksid oma kodumaale truuks. Aga võib olla ei saagi väikerahva
annaabi.ee 
