Portugali põhjalik referaat
olema number 45, ja olin umbes pool tundi täielikus teadmatuses, kuhu see mind viia võib.
Kui hakkas tunduma, et linn muutub üha sõbralikumaks ja vanaaegsemaks, astusingi
juhuslikult peaväljakuäärses peatuses maha.
Siin peatuvad Lissaboni kuulsad ühe vaguniga ümarad trammid, millega on lausa kohustuslik
kas või paar peatust sõita. Väikese jalutuskäigu järel istun Rua de Santa Justa treppidel
paikneva pisikese koduse restorani lauda, et proovida rahvusrooga, mille üle portugallased on
kõige uhkemad: grillitud sardiine. Need maitsevad hästi.
Lissaboni vanalinn tundub väike ega ole veel turistihordidest rikutud. Seda võib järeldada
suhteliselt vähestest suveniiripudinaid müüvatest poodidest. Isegi Praça do Comérciol asuvale
turismiinfokeskusele annab Viljandi oma silmad ette.
Kui sõidan järgmisel päeval lõuna poole Algarve piirkonda Lagose suvituslinna, üllatab mind
neljatunnise teekonna vältel looduse vaheldusrikkus.