Eduard Viiralt
Ent igatahes osutus
poisi kunstinärv tugevamaks vanemate lootusest temast mõisavalitsejat või
kantseleiametnikku koolitada. 1915. aasta sügisel sai temast Tallinna Kunstitööstuskooli 2
õpilane.
Viiralti õpingud Kunstitööstuskoolis langevad selle algusaastatesse, mil õppekorraldus oli
veel kujunemisjärgus ning õppetöö tuntavalt häiritud sõja- ja revolutsioonisündmustest.
Viiralti selleaegsetes kompsitsiooniharjutustes kohtame rohkesti niihästi juugendi kui ka
rahvusrmantismi käibemotiive ja sümboleid, ent üllatavalt varakult, juba 1917.-1918. aasta
töis võib täheldada noore kunstniku ülekasvamist naiivsümbolismist ja naiivrahvuslikkusest,
mis avaldub iroonilises suhtumises ainesse, pisitasa tugevnevas kallakus groteski.
Juugendlikkus kaob Viiralti töödest tema sattumisel ,,Pallase" kunstikooli
ekspressionismivaimulisse atmosfääri 1919.aastal. Püsivalt omaseks jääb talle aga tugev
stiilitahe, mis iseloomustab ka natuurist tehtud etüüde.