Sageli kirjutab autor sellest, kuidas ta teost kirjutab. Kirjandusteose ja isikliku elu sündmused on omavahel põimunud ja seoses. Kõiges valitseb üheaegne paljusus. Öeldakse lahti isegi tegelaskujust ja süzeest. Ainus postmodernistliku kirjanduse teostele ühine tunnusjoon või võte on fragment. Maailm pole sidus, terviklikkust ja lõpetatust välditakse.Kirjandusteos lõpeb vahel nii, et pakub mitut eri lõpuvarianti korraga. Postmodernistliku kirjanduse üks tunnusjoon on rahvuspiiride ületamine, kuna maailm on kättesaadav kõigile. Suureneb kirjanike hulk, kes on sunnitult või vabatahtlikult välja rännanud oma kodumaalt ja kannavad endas mõlema kultuuri olemusjooni. POSTMODERNISM EESTI KIRJANDUSES Esimesed postmodernistlikud ilmingud eesti kirjanduses olid 1970.aastate algul J.Üdi/J.Viidingu luules ja M.Undi proosas.1971.aastal ilmus luulekogu ,,Närvitrükk'', milles esines postmodernistlike jooni. Ilmekad autorid on S. Kivisildnik ja A
romantism rahvuslikkuse. Iga kultuur, ka väikseim, peegeldab romantikute arusaama järgi oma erilist geeniust (ehk vaimu), annab oma osa maailmakultuuri rikkusesse. Ei ole kultuure, mis oleksid paremad või täiuslikumad kui teised. Romantismis tekkisid nii maailmakultuuri ja maailmakirjanduse kui ka rahvuskultuuri ja rahvuskirjanduse mõisted. Kõige täiuslikum osa igast rahvuskultuurist küünib üle rahvuspiiride suurde maailmakultuuri, täiendades üha selle eripalgelist varamut. Kui XVIII sajandi juhtivad valgustajad olid tuntud usuhulluse ja kirikudogmade kriitikud, siis romantismis protestina kodanliku materialismi vastu levis üsna laialdaselt religioosne elukäsitlus. Mõnedelgi romantilistel kirjanikel (nt Chateaubriand, Wordsworth, Coleridge, Novalis, Hugo) oli loodusekultus ja -imetlus seotud kristlik-müstiliste otsingutega. Inglise
annaabi.ee 
